Rooma reisipäevik V: viimane päev Roomas ja ongi lõpp!
Konverentsi eelviimane päev ja viimane täispäev.
Hommikune avaloeng mõtiskles religioonihariduse ja demokraatia seoste üle ja sellele järgnesid väga head töötoad.
Leon Robinsoni kunsti ja religiooniõpetuse töötuba andis mitmeid häid mõtteid ja umbes 3-5 võtet, mida täitsa julgeks õpilaste peal katsetada. Aga eelkõige mõjus ta ise õpetliku materjalina – see on rõõmsaks tegev ja julgustav kogemus näha ja saada osa väikesest minitunnist, mis on läbi viidud suure armastuse ja kirega oma teema vastu. Leoni töötoa põhiline idee kultuurilise ning religioonilise rikkuse ja mitmekesisuse tunnistamisest, tunnustamisest ning tundides kasutamisest haakis kenasti hommikuse põhiloenguga.
Märkus konspektist: Üks selle ürituse suuri lisaväärtusi on olnud see, et on palju võimalusi jälgida, mil moel usk inimeste elusid mõjutab, kuidas end usu kaudu määratletakse, kuidas asetatakse iseend sel moel teiste uskude ja muu maailma konteksti. Ja seda igapäevase elu ja tegemiste kontekstis, inimese, religioonipedagoogi ja kolleegina.
Pealelõunal oli ekskursioon Trasteveresse, kus asus Püha Egidiuse nimeline seltsilaadne institutsioon, mis väga üldistatult tegeles laias laastus maailma päästmisega: põgenikud, põgenikelaagrid, heategevus, haridus. Agape ja caritas praktikas.
Teel Trasteveresse võttis giidirolli sujuvalt üle Hugo Verkes – Belgiast pärit religiooniõpetajate õpetaja, kes viis läbi ka ekskursiooni Vatikani moodsa kunsti
kogudesse. Äärmiselt võluv inimene, kes teab vist peaaegu kõike kunstist, ajaloost ja suudab uskumatult elegantselt siduda täiesti erinevaid teemasid.
Teel Trasteveresse möödusime kuulsa Gatti di Roma sünnikohast – Torre Argentina templi varemetest. Ja kohe lähikonda jäi ka juudi geto. Asi, mida ma getos jalutades enne üldse ei märganud, oli nn komistuskivide projekt: väikesed sillutisekivi suurused messingplaadid, mis on iga maja ees, kust II Maailmasõja ajal juute ära koonduslaagritesse viidi, iga viidud inimese kohta plaadike tema nime ja daatumite ning surmakohaga. Mõne maja ees oli neid 2-3, mõne ees suisa kümmekond. Auschiwitz kordub ja kordub surmapaigana, nagu ka lakooniline ning asukohata ’mõrvatud’…
Mööda jalutab ka juudi abielupaar, mees kippah ja kõrva taha lükatud oimulokkidega, proua pikkade käistega maani lehvivas kleidis ning kübara all uhke parukas. No lihtsalt oli aru saada, et on parukas.
Aga lõpuks jõudsime ka taas – me ju Olgaga korra juba seiklesime siin – Trasteveresse. Toona tõttasime siit vaid läbi ja mööda ning kuulsime taustaks Santa Maria kellademängu, aga nüüd oli natuke aega ka kirikus ringi vaadata. Jõudsime varem ning Püha Egidiuse organisatsiooni külastuseni oli veel aega. Seega läksime kõik nagu üks grupp Santa Maria di Trastevere basiilikasse, mis on Rooma üks vanimaid kirikuid. Selle ees asus purskkaev, millest enamus inimesi mööda tõttab, Santa Maria varjuline ukse-esine kaaristu ning sealt jahedasse hämarusse paotuv kirikuuks keskpäevapäikesel kiviplatsil lunastava eesmärgina silme ees. Ka see purskkaev on üks Rooma vanimaid. (Rooma üks võludest ongi see, et praktiliselt iga nurga taga, igal platsil või põiktänavas on võimalus komistada millelegi, mis on kas Rooma, Itaalia, Euroopa või Läänemaailma vanim.)
Minu kõige suurem kiriku-elamus Roomas oligi seekord Santa Maria Trastevere basiilika.
Kirik, mille põhiplaan on enam-vähem sama juba 4. sajandist ning välisilme suuresti 11. sajandist alates. 11. sajandi ümberehituste käigus olevat kiriku jaoks kasutatud ka Caracalla termide varemete kive. Kiriku sees olevad sambad olevat kunagi kaunistanud Isise templit.
Ukse-esise kaaristu seinale on kinnitatud 18. sajandi remonditööde käigus ümber paigutatud seina- ja ka põrandapaneelide fragmente: mõned votiiv-tahvlid, mõned ka matusepaikade omad, aga mõned sellised, kuhu väidetavalt olla keskaegsed turistid pidanud vajalikuks ära märkida oma Roomas käimise ja kiriku külastamise, grafiti ehk kritseldusena. Juhin tähelepanu – kiviplaadid. Kõik kritseldused on sisse kraabitud-toksitud – tuvikesed, tünn, viikingilaev, nimed jne. Nii et kunagi käidi kaugel maal turistina kirikus, pisike peitel paunas, ja kritseldati ikka siia-sinna: mina olin siin.
Basiilika on imeilusate mosaiikidega, nii väljas fassaadil kui ka sees altari kohal – jälle midagi, mida ma olen kunagi ammu kunstiajaloos õppinud. See on nii hea tunne, kui sa näed päriselt midagi, mida oled seni vaadanud ja varem õppinud ainult fotode-reprode pealt, selle õiges kohas, täies elus ja ilus. Jah, muidugi – alt üles vaadates ei näe detaile, aga see mulje, pildi ja hoone kogumulje on see, mis loeb ja mõjub.
Istuda hoones, mis on 17 sajandit vana, olnud pea 10 sajandit suuresti samasugune ja vaadata puittahvlile maalitud varakristlikku maali, mis on pea sama vana kui kirik – see aja ja aegruumi mõõde mõjub ja puudutab.
Muu hulgas on selles kirikus ka üks naljakamaid kabeli seinamaale, mis mulle silma jäänud: kardinal Pietro Francesco Bussio matus ning tema vapp: suur sinine kardinatega raamistatud pind, millest vaatavad vastu kaks silma. Oma kummalisuses sedavõrd menukas motiiv, et selle saab kirikupoest ka külmkapimagnetina suveniiriks kaasa osta.
Püha Egidiuse heategevusorganisatsioon asus kohe basiilika lähedal. Põhimõtteliselt saime ülevaate selle organisatsiooni tegevusest nii Roomas kui ka Itaalias ja maailmas laiemalt. Aga olgem ausad: kuulata taas pikka loengut 35+ kraadises toas, kus ei ole jahutust ning on 30+ inimest – see on ränk katsumus.
Ja siis oli vaba aeg konverentsi piduliku õhtusöögini. Otsustasime veel Tiberi kallastel jalutada ja otse loomulikult süüa jäätis. Meie viimane päev Roomas ja peaaegu purgatoorsed katsumused siseruumides lausa kutsus üles aatelisest tegevusest ja üllast meeleparandusest maisemate naudingute juurde.
Nii head jäätist nagu Fassi juurest või meie oma pisikesest cremeria’st sai, me mujalt ei leidnudki. Aga proovima ikka ju peab, sest võimalusi selleks on palju. Risost kujunes meie lemmik. Roosi õielehtede oma oli... Noh, kogemus. Võrreldes lavendliga on maitse olematu.
Teel põikasime veel siia-sinna kirikutesse sisse: Püha Crisogono kirikusse, mis on Santa Maria kaasaegne ning oli 4. sajandil Rooma esimene kihelkonnakirik. Pühendatud pühale Chrysogonosele, kelle martüürium jääb ka 4. sajandisse. Kirikus oli väga muljetavaldav tänumedaljonide sein, pigem isegi pannoo.
Esimene frantsiskaani kirik Roomas, kus ka püha Frantsiskus ise oli peatunud. Kirikus asuv Bernini Beata Ludovica Albertoni hauamonument meenutab väga püha Teresa ekstaasi. Ludovica skulptuur on sellest u 20 aastat hilisem, aga väga samas vaimus. Berninil ikka oli mingi teema ekstaatiliste naistega.
Mõlemas kirikus oli mitu klaas-sarkofaagi riietatud kujudega ning see on midagi, millega on raske harjuda. Need väljavalgustatud elusuurused ja -truud kujud mõjuvad kuidagi kummaliselt – nagu segu muumiast ja vahakujust.
Jalutasime Tiberi kallast pidi, tsikaadid ja papagoid peakohal karjumas. Ma ikka ei suuda ära harjuda, et lasevadki rohelised papagoid mööda linna ringi ja teevad puu otsas ärritunud tibude häält. Ja kaovad oma hele- ja tumerohelise sulestikuga ideaalselt plaatanite, piiniate ja küpresside okstesse ära, nii et pilti neist ei saa.
Kõnniteed on plaatanilehti, kooretükke ja prügi täis. Tiber on mudaselt rohekas ja laisk – no kes see ikka pealelõunal kuhugi väga kiirustab.
Konverentsi kõrghetk on, nagu ikka, pidulik õhtusöök. Enamus ettekandeid on peetud, töötoad läbi.
Last Supper, nagu see nimetatud sai, oli kaetud Pius V maja sisehoovi. Õhtust sai kiiresti sume öö, kõikehõlmav kõikjaltkõlav tsikaadide krääksumine segunes klaasikõlina, nugade-kahvlite kõlksumise, muusika ja jutusuminaga. Ühtäkki oli isegi ilm peaaegu talutavalt leebe.
Itaalia köök on külluslik, rammus ja hea. Ja rumal põhjamaalane unustab alati ära, et esimene käik on antipasti ning kõike juustu ei pea kohe ära sööma, sest järgmine käik on imeliselt hõrk liha, siis tuleb proscuttio ja singid ja kõige lõpuks tiramisu ja jäätis. (Aga õige eestlane muidugi ka jaksab süüa – meenutame või Baeri.)
Öösumedus sai täiesti läbitunnetatud.
Ja ongi lõpp
Konverentsi viimane päev oli hommikuste töötubadega ja lõuna ajal tuli juba ära lennujaama sättida.
See oli imetabaselt tihe nädalanatuke – 4 täis- ja 2 poolpäeva, kuhu mahtus uskumatult palju.
Rooma jaoks on seda muidugi vähe. Ja tuleb lihtsalt tagasi tulla – otsida üles Rooma vanim raamatupood ja loota, et Priscilla katakombid on lahti ja Rotondo samuti.
Konverentside puhul ei ole ju – ja kõik teavad seda – kõige olulisemad ettekanded, vaid pigem need inimesed, kes kohale tulevad. Ja ühistegevused – töötoad, ekskursioonid, üldine seltsielu, muljete ja kogemuste vahetamine.
EFTRE andis väga huvitava läbilõike inimestest, kes kõik ühel või teisel moel seisavad hea selle eest, et usundiõpetus ja religioonialane haridus oleks meie haridussüsteemi osa. Et see ei oleks tardunud ja usundiõpetuse nime all väga kitsalt usuõpetust pakkuv tardunud kaanon, vaid elav arenev ning ühiskondlikele muutustele reageeriv curriculum. Maailmaharidus ja maailma haridus selle parimas mõttes.
Ning kaasata asukoht oma aine õpetamise näitlikustamisesse on EFTRE konverentside puhul ainumõeldav lähenemine. Rooma andis selleks enam kui külluslikult võimalusi.
Oma religioonipedagoogika õpingukaaslastele soovitan soojalt kandideerida nii Pille Valgu nimelisele stipendiumile (kandideerimistähtaeg on detsembri alguses) kui ka külastada EFTRE konverentsi (järgmine toimub 2025. aasta augustis). EFTRE konverents on stipendiumi kasutamiseks väga õige üritus.
Loe kõiki reisipäeviku sissekandeid siit!
